Villiku tegemised: Ei oska ikka rahulikult võtta

Lühidalt. Tehvandi mäejooks. Naistest 2. koht, võistkondadest 3. koht ja kokkuvõttes 29. koht. Pole paha onju? Tegelikult on see makrohea - ülikõvv! Terve see nädal on palju trenne olnud ja kahtlane olemine - pulss ajab mingit oma asja ja kops on kurgus pidevalt. Enne tänast starti kerge sörgi pealt oli tunne, et sinna rajale ma jään. Ajuvärk ütles, et kui ma nüüd oma keha kuulaks ja inimene oleks, siis starti ma ei läheks, vaid võtaks paar nädalat pausi. Aga kui juba kirjas olla ja kohal olla, siis tuleb inimeseks olemine ära unustada.

Raja üldpikkus 5,85km Tehvandi "väikeste tõusukeste" rajal...või siis pigem üks-tõus-teise-tõusu-otsas-ilma-punasest-välja-tulemata. No eks oli ju laskumisi ka, aga see on nüüd just minu nõrk koht. Üks kohe ei oska mäest alla joosta. Ma ei tea, lähen eratunde võtma Viljarilt - kuidas mäest alla saada lihaseid sodiks põrutamata ja teistele jalgu jäämata. Enivei, kogu see tõusude pull tippnes boonustõusuga. Tehvandi K90 suusahüppetorni maandumisrajalt ülesronimisega. Kõigest 110m käpuli mäkketõusu.

Mis siin pikalt ikka nämmutada. Tõmbasin suhteliselt alguses punasesse ära ja seal ma lõpuni panin siis. Päris lõpu vast juba neoonpunases. Kogu raja vältel omasin enam vähem aimu kui kaugel liidrid ees on, aga ei olnud päris kindel mitu naist ees on. Möödusin roosast neiust lõpuks ja rohkem naisi ees ei näinud. Aga kunagi ei tea. Arvasin, et päris ees ehk mõni veel on. Nagu öeldud, siis jooksudel tõusud mulle sobivad. Astun suht külmalt mööda meestest/naistest/vanuritest, aga laskumistel lasen nad jälle kannale. Lollakas, võiks lõpuks allamäge liikuma õppida. See selleks. Viimasel pikal laskumisel põrutasin reied krampi, aga õnneks polnud lõpp kaugel. Ninast oli veri väljas muidugi ja pilt tuublis (hea, et üldse ette jäi...hetkeks oli kahtlusi). A ära ikka ei loobu ju. Laskumise lõpus kepsles roosa neiu uuesti mööda minust. Võtsin alguses küll sappa, aga mööda minna enam ei üritanud. Ja nüüd ei teagi kuidas oleks läinud kui ma oleks teadnud, et olin pikalt naistest esikohal. Vahet polegi. Ronisin siis küünte, hammaste, randme- ja reiekrampidega hüppetorni ära. Ja kui roosa neiu oli finishisse jõudnud, siis kuulisn, et esimene naine jõudis. Raisk! A no teine olla on ka okey. Kaotasin natuke üle 30 sekundiga. Intervjuus ütles ta ka, et tema eelis minu ees oli, et jooksis allamäge kiiremini. Kolmas naine minu järel oli pea minutiga maas. Üllatav jällegi, et nii palju ees olin - ega ma taha vaadata ei julgend ju ka. Äkki mõni roosa tuleb veel :D

No ja siis teine purakas. Küsin finishis Marekilt, et kuidas läks? (eelmine aasta oli ta jooksu kolmas). Ütles, et suht sitasti. Ma, et oih mis juhtus, et mitmes siis? Kodanik kõrvalt: "No ära võitis noh". Aff. Tüüp võttis pika eduga jooksu endale. Palju õnne herr Võsu!

Kolmas purakas. Meeskondlik (ProRunnerite naiskonnaga) kolmas koht. MEESkondade kõrval naiskonnaga kolmandal poodiumiastmel olla on ka peaaegu edev :P

Mhmmm, üks lubas mitte võistelda see hooaeg. Aga see pole minu süü, et jalad teevad ise mis tahavad. A päris ausalt Viljandi järvejooksu lähen longin trenni mõttes läbi ja kopsu kokku lükkama ei hakka. Järgmine pingutus vast 7.mail 23km Otepäält Elvasse. Siiski jälgin keha ja kui ta ikka ei taha, siis viskan jala sirgu ja lähen kalale hoopis või midagi.

Aga davai, homme tuhande trenni päev...hiadööd mudilased!