Esimene ametlik poolmaraton

Olen ju trenni mõttes jooksnud küll 21km ja ka kevadine SEB maraton oli ju 23km, aga võistluste mõttes siis ametlik poolmaraton sai joostud alles nüüd. Selleks oli Pärnu Võidupüha maraton. Läks üle ootuste hästi. Veel eelmisel nädalal võitlesin päris tõsiste ületreeningu nähtudega. Keha polnud taastunud sellest kolme päeva maratonist ja muudest trennidest. Organism ei allunud kohe üldse minu tahtele. Tuju oli alla igasugust arvestust ja jalgade alla saamine äärmiselt raskendatud. Suure pingutusega sai ennast igaks trenniks kokku võetud. Oli tahtmine isegi personaaltreninguid ära tühistada, sest suhtlusvõime oli nullilähedane. Olin suhteliselt kindel, et korralikult ma selleks jooksuks ära ei taastu, sest veel esmaspäeval oli spinning, teisipäeval spinning, combat ja SKT ning kolmapäeva hommikul veel spinning. Jooks ise siis kolmapäeva õhtupoolikul. Üritasin nädala alguse trenne üli rahulikult võtta ja keha kuulata. Unega ka omad teemad - lihtsalt ei magagi üle 3-5h kui organism stressis on. Igatahes otsustasin selle raja kuidagi ära kulgeda. Varem sai antud ka lubadus, et kui Võidupüha poolmaratoni alla 1h 45min ära jooksen, siis sügisel lähen maratonile.
Võistluspäeva hommikul oli tunne siiski täitsa okey. Jalad olid juba paremas seisus ja eluisu ka tagasi. Stardis sain päris pikalt autos oodata ja vedeleda. Keha kuulamine tuli kasuks. Stardijoone taga oli tunne juba päris hea. Kuna ma raja kohta jällegi suurt midagi ei teadnud, siis oli raske arvata kui kerge või raske saab olema. Ja üldiselt ongi nii parem kui ei tea.
Rada nii pika jooksu jaoks just kerge polnud. Vaheldusrikas: mets, natuke liiva, mullast teeperve ja kõvakatet - kõike sai. Alguse tempo läks liiga kiireks ja kohati üritasin ennast tagasi hoida, et mitte kinni joosta. Aga siis otsustasin, et kui jalad tahavad minna, siis las lähevad. Üritasin kinni hoida ühest hea tempoga seltskonnast ja tundub,et just see aitas kiirem olla. Lõpuks läks asi jälle minu võitlushimulise loomuse peale. Käisid läbi mõtted, et huvitav mitmes naine ma olen? Kas ma mahun esimese 10 sisse? Meenutasin, et kui palju naisi ma täheldasin jooksu alguses minust eespool olevat. Taha vaadates sealt keegi peale tulemas ei olnud. samas ees jooksjad tundusid jällegi liiga püüdmatud olevat. Kui muidu olen üritanud energiat nii jagada, et veel viimased 2km kiiremini joosta, siis seekord ei olnud küll enam midagi üleliigset sees lõpus. Pigem oli raske sama tempot säilitada. Sellest sai suur eesmärk, et ka viimastel kilomeetritel tempo üle 5min/km ei langeks. Üldiselt suutsin 4:45 peal püsida. Viimasel 5 kilomeetril näitasid kiired arvutused, et kui samas vaimus jätkan, siis on võimalik isegi 1h 40min sisse joosta. Sellest ideest siis kinni hoidsingi. Lõpp läks raskeks, aga aeg tuli 1:39:05. Ise ka ei usu! Kokkuvõttes 8. naine ja oma vanusegrupi 5. koht. Ning reaalsuseks peab saama lubadus sügisel maraton läbida.

Vahetult pärast jooksu oli päris hea olemine, aga ei meeldinud tunne,et süüa küll ei taha. Sundisin ühe viilu leiba sisse ja väikse topsi pudingut. Ja enne kui see süsivesik kehasse hakkas jõudma keeras olemise ikka päris halvaks. Külmavärinad ja sees korralik keeramine. Õnneks läks asi paari tunniga üle ja järgi jäi vaid väsimus. Olen nüüd paar päeva maganud nagu väike laps. Nii kui külje maha saan, siis pilt kaob. Öösiti magan ka rekordilisi unetunde. Minu jaoks 8h jutti magada on ikka väga palju. Reede hommikul üritasin teha väikse sörgi, et lihased uuesti ellu äratada. Aga jooksuks seda just nimetada ei saanud. Rahulik 5km kulgemine 35 minutiga. Täna olen füüsilisest pingutusest täiesti eemale hoidnud (no koristamine ei lähe arvesse) ja ürtanud lasta kehal veel taastuda. Andsin hoopis ajule rohkem tööd referaadi kirjutamisega.
Homme on Elva tänavajooks 10km ja plaan minna jooksutrenn seal ära teha. Aga kindlat midagi ei ole veel paika pannud. Kui keha ikka veel ei taha, siis ei lähe ja teen pikema sörgi hoopis rahulikult omaette. Nädalas 2 võistlust tundub natuke palju. Jah, isegi mulle :D
Ahjaa, olen nüüd siis ka ametlik ProRunner ;) Suured tänud Marekile dressika laenamise eest - ma oleks pooleks külmunud seal finishis muidu!