Sunday, 16 July 2017

49km jooksu kolme päevaga - ProRunnerite suvelaager


Ei saa siiani selgelt aru kas hakkan metsalaagrist taastuma või päris veel mitte. Pärast SBK-d läksin kohe tööle ja trennidesse ja esimeste trennidega sai selgeks, et magamatus on oma töö teinud. Keha ja lihased ja vaim täitsa korras...aga võhm nullis. Igat vaba hetke kasutasin magamiseks. Kui järgmise personaali kliendini oli 10min aega, siis külg maha ja luuk looja. Üritasin nii nädalaga ära taastuda ja ennast välja magada. Aga kui reedel ProRunnerite suvelaagrisse läksin ja kerge õhtuse 8km sögi kaasa tegin (minu jaoks muidu vääga rahulikus tempos), siis sain aru, et asi ei ole hästi. Pulss okey, jalad korras, aga kops koos juba esimeste meetritega. Panustasin veel ühele ööle ja lootsin välja magada. Laupäeva hommikuses sörgis oli seis sama ja päevases mägedega lõikude jooksus tuli ikka nutuvõru ümber suu. Sest senisest täitsa heast jooksuvormist polnud enam haisugi. Nagu poleks kunagi jooksnudki ja alustaks nullist. Tavapärane kerge tempo pani lõõtsutama nagu vana meest. Laager ja seltskond olid aga mega vinged. Üli lahedad üritused. Ei no vahet pole, et punane meeskond kolmandaks jäi (ei kasuta väljendit kaotas :D), aga huumorit sai ju kõvasti. Viktoriin, kannaga jalkaturniir, halva nähtavusega võrkpall, teatejooks - kõik saime eduliselt kaela, aga vähemat hoidsime positsiooni ;) 
Pärast laupäevaõhtust nn lõdvestussörki olin alla andmas ja pidasin plaani järgmise päeva pikk jooks vahele jätta või siis kõndides läbi teha. Reaalselt tuli nutt kurku, et no ei taastugiiii ära. Tavaliselt käib see mul ju paari päevaga ja korras. Normaalne on jah, et 11 magamata ööd ja raske laager ei saa kehast välja tulla nädalaga, eriti kui kohe trennid peale võtta...aga minul ju peab saama...alati on saanud! Teistele olen kõva mees rääkima kuidas taastuma peab, aga siin tuleb see kingsepa ja saabaste värk. No tehke minu sõnade mitte tegude järgi eksole. Enivei otsustasin ära loobuda ja tõmbasin veini ette laupäeva õhtul. Mis siin ikka kaotada on enam? Lasin kolmveerand pudelit kerre ja sotsialiseerusin südaööni. Siis tõusis mu "tulejumal" püsti ja ütles, et aeg maga minna. Täitsin käsku ja keerasime külili juba enne kella 1. Tugevamad sotsialiseerusid ikka kolme- neljani, respekt :D Korraks isegi mõtlesin hommikujooksu vahele jätta, aga see oli küll jube korraks. Selle 4km sörgi jooksul tundus ikka asi veel poolkõva. Aga otsustasin siiski pika jooksu kaasa teha. Lahendiks osutus muusika. Sest pulss ja lihas ju okey, aga see lõõtsutamine...Lükkasin klapi pähe ja panime poistega punuma. Ei surnudki ära. Kohe üldse mitte. Tegime 20km Otepää tõusudel keskmise tempoga 5:25. No viispluss. Varu jäi sissegi. Eks see nüüd selgub siin paari päeva jooksul, et mis seis tegelikult on, aga nutuvõru kadus suuümbert ära vähemalt! Kolmepäevase laagriga sai läbitud 49km joostes. Päris palju tõusumeetreid (no Tehvani kõigi lemmik eksole) ja muidu aktiivset liikumist. Saan nii äkki jooksujalad alla jälle ;)
Ja no ma ei tea, aga ProRunneri rahvas kohe ON üli mega vinge. Ja kolmekilosed tänud Viljarile ja Kadiliisule!

Terve nädal möödus nii...anna 5min ja pilt taskus...vahet pole kus ja mis kell

No comments:

Post a Comment