Sõdurioskuste baaskursus

Nüüd on see siis tehtud. Sõdurioskuste baaskursus. Hiljuti astusin Kaitseiitu – Tartu malevasse – ja avanes kohe võimalus ka 11 päevane  SOKkl ära teha. Mis üldjoontes tähendab seda, et tuleb pmts samad asjad selgeks saada pooleteise nädalaga, mis kaitseväes tehakse 3 kuuga. Ühesõnaga intents. Armu ei antud, aga no ellu jäime. Kogu varustus, millega metsa minna tuli, kaalus umbes 25kg, pluss siis relv. Ööbimine oli metsas sõduritelkides. 8-10 võitlejat ühes telgis. Tundub kitsas? Ongi. Aga inimene harjub kõigega. Hämmastav kui vähe virisemist selle aja jooksul kuulda oli. Magada sai 2-4h öö jooksul ja päevad olid tihedalt täis õppetööd ja kõvasti praktikat. Öösel siis tunniajased ahjuvalved ja tunnised patrullimised, mis lühendasid uneaega tublisti. Küsimus ei olnud siiski enamasti mitte füüsilises, vaid nii füüsilises kui vaimses pinges koos. Ei ole ju kerge tulla oma tavaelust rütmi, kus pead hommikul enne 6:00 ärkama ja kell 6 rivistusel olema ja hommikvõimlemisega alustama. Kõiki oma asju kokkupakituna hoidma koguaeg, et olla valmis häireks. Magama külg külje kõrval inimestega, keda sa varem näinudki pole. Sinu wc ja vannituba on puu ja põõsas. Sinu padi on sinu seljakott ja relv. Sinu taldrik on kateloki kaas ja köögilaud sinu enda põlved. Sinu varjualune vihma eest on sinu kileülikond. Minu jaoks ei olnud see kõik eriti keeruline, aga kokku olid tulnud ju väga erinevate taustadega inimesed. Kõik ei rühi päevas mitut trenni ja normaalne inimene ei oma ka minu enesepiinajalikku iseloomu. Siiski oli see laager ka minu jaoks paras katsumus. Seega suur respekt kõigile, kes selle läbi tegid!

Ei hakka üksikasjalikult igat päeva lahti rääkima. Saime täna öösel laagrist tagasi linna ja pärast relvade puhastust koju umbes 1 ajal. Seega olen täna veel suhteliselt sodi. Magasin küll kauem hommikul kui tavaliselt, aga no aasta kild on ka kirjas...magasin selja valusaks voodis. Metsas magamiskotis maa peal ei jäänud kuskilt miskit haigeks, aga voodis ärgates oled nagu vanainimene.

Üldjoontes oli kõik need 11 päeva sarnased. Enne 6 äratus ja hommikvõimlemine või relvatreenig. Kell 7 hommikusöök ja siis juba loengud ja praktiline õpe terve päeva. Päev võis venida kella 00ni ja tihti nii ka läks. Saabaste puhatust enam üldiselt teha ei jõudnud. Kukkusid magamiskotti laibaks ja kasutasid maksimaalselt ära võimalust silm kinni lasta. Sest tunni või paari pärast tuli uuesti ärgata, et minna kas öisesse patrulli või ahjuvalvesse. Kui uneaega jäi isegi 4h kanti, siis selle aja jookul tuli mitmeid ärkamisi kas külma pärast või siis telgis sebimise pärast, sest keegi ikka kas läks patrulli või tuli jne. Esimesed päevad pole hullu ja tihe treening-graafik ei lasegi väsimust tunda. Pidev tegevus hoiab ärkvel. Aga juba nädalaga annab tunda, et und on vähe ja pingutust palju. Loengutes silmade lahti hoidmine TÄIESTI võimatu. 10 minutilise pausi ajal lased KOHE luugi looja ja kasutad viimast minutit ka magamiseks. Kui ikka on mõni minut aega puu all istuda siis kohe unne ära. Aga selline pidev rividrill ja distsipliin õpetab palju. Hakkad hindama pisiasju. Ja tühised asjad ei häiri enam. Eluliselt vajalikud asjad muudavad oma tähendust. Ei ole eluliselt vajalik näha telekat igal õhtul. Palju vajalikum on kuivad sokid leida. Ei ole eluliset vajalik autopaaki täis tankida, vaid raskete rakmete ja saabastega punktist A punkti B jõuda kompassi abil. Ei ole oluline poodi jõuda kõige maitsva järgi mis isutab, vaid lihtsalt kõht täis saada täpselt sellest toidust, mis ette antakse.

Kõigil tekkis esimese kolme päeva jooksul küsimus, et miks nad seal on ja kas see ikka on nende jaoks ja kas nad on võimelised ka lõpuni minema. Enamusel tuli tahtmine koju minna. Ka minul olid samad küsimused. Aga kui hakkab tekkima harjumus stressiolukorras hakkama saama, siis need küsimused kaovad. Stress ja pinge jäävad, aga tekib arusaamine, et see kõik õpetab. Selle lühikese ajaga õppisin mina näiteks kasutama kompassi ja kaarti ka metsas (siiani veidi segane muidugi). Ei saa öelda, et topograafia oleks kellegi lemmik teema. Õppisin ringi liikuma igal pool ja koguaeg rakmetes ja relvaga ning kiivriga. Need hakkasid juba keha loomulikuks osaks muutuma. Et sama tunnet saada, siis võib proovida päev otsa ringi liikuda 4kg kang kaela riputatult, seljas või ümber puusade kott väikse labida, kateloki, ja muu mandiga. Ning pähe panna kas või rattakiiver (ei kaalu küll pooltki sama palju, aga segab ikkagi). Ära võtad alles siis kui magama lähed. Kangi võid kaelast võtta siis kui tualetti lähed, aga toetad enda kõrvale seinale. No ja wc ukse võtad ka eest ära muidugi. Söömise ajaks võid ka kiivri ja kangi enda kõrvale maha panna. 

Mis ma siis veel õppisin? No nüüd oskan vähemalt AK-4ga pauku teha ja seda nii lamades, põlvelt kui püsti asendis. Seda ka aja ja täpsuse peale. Relvasalve laadida ja relva ohutuks teha ja tühjaks laadida jne. Oskamise all ei pea ma silmas perfektselt oskamist, aga kuivõrd ma varem polnud sellist riista käeski hoidnud, siis nüüd on oskused ikka kümme korda suuuremad. Relva lahti ja kokku tagasi lappamine ei tekita ka küsimusi. Õppisin rividrilli ja erinevates formatsioonides liikumisi ning kätemärke. Hiilima metsas, peitma ennast võimalikult kiiresti (varjuma ja maskeeruma loodusega üheks). Joonistama tulekaarti ja määrama kaugusi nii silma järgi kui sammupaaridega. Kasutama raadiosaatjat. Andma esmaabi lahingus kannatanule ja teda ohutusse piirkonda transportima. Paigaldama miine. Magama telkmantli all. Üles panema sõjaväetelki jne jne.

Kasuks tuli kogu selle ürituse juures minu võime taluda nii vihma kui päris suurt palavust. Esimesed päevad olime läbimärjad koguaeg, kallas päris korralikult. Esimesed laskeõppused olid vihmas ja teised jälle päris korralikus kuumuses. Riided olid märjad kogu aeg kas higist või vihmast. Kõik see 11 päeva sama välivorm seljas.

Kogu üritus lõppes eilse lõpurännakuga, kus siis hinnati kõike seni õpitut. Rada tuli läbida täisvarustuses seljakotiga ja relvaga - lahingpaarides (st kahekesi). Raja pikkuseks üle 20km (olenes eksimustest). Rajal 6 punkti, kus siis tuli läbida testid punktide peale. Aega võttis umbes 12h. Minul vedas hullu moodi lahingpaarilisega. Ei tekkinud kordagi erimeesusi ega probleeme. Töötasime lahingpaarina üli efektiivselt. Malevlane Mei on kutt, kes tegeleb väga aktiivselt nii Kaitseliidu kui muude sarnaste asjadega. Tema kogemused ja oskused tegid olukordi kõvasti lihtsamaks. Meie jaoks oli retk läbitav ilma suuremate raskusteta, sest oleme füüsiliselt tugevad. Aga hakkama said ka kõik teised. Raske see muidugi oli ja enamus kursantidest peavad nüüd jupp aega taastuma. Ka mina olen suhteliselt sodi. Seda näitab ka see tekst siin  - mõtteid on ikka päääris keeruline koondada. Ja üldse on hetkel veel kuidagi imelik tsiviilis olla...

Ma sain juurde mega palju lahedaid tuttavaid ja sõpru. Hullult erinevad inimesed, aga klappisid kõik hästi. Sellelt ürituselt jäävad kindlasti terveks järgnevaks eluks külge teatud ütlused. Koomilised olukorrad ja hüüdnimed Mul on juba kahju, et see kõik läbi sai...

A no nüüd tagasi jooksurajal ja fitnessi maailmas :) Peaks välja magama muidugi enne homset, sest hetkel olen reaalselt kõõrakas :/ Selgelt ei tulnud selles jutus ühtegi soravat lauset...a las olla. Magan välja ja tõmban raadio õigele lainele jälle.

Natuke pildimaterjali kah. Eks sellele tuleb kunagi täiendust:

No mis siin naerda on?

Hakkame mehed minema...aimaks aind, mis ees ootab

Ei jäta sõpra lahinguväljale vedelema...lohistab ära

Loeb augud kokku ja kleebib kinni...lae tühjaks ja näita ette! Leia pildilt malevlane Villik

Katsub õppida

vabalt

Aste madalamaks...Tuli vaba!

Lahingpaariline - Meil on kõik hästi ;)

Ja nii 11 ööd-päeva...peab meeldima

Enne viimast ülesannet...hakkavad väsima

Jõudsid koju

Juba tagasi

Varjuda!

Piiluda :D

Selgelt  Molutaja-Töödejuhataja :D - "Jagu, võtab labidad ja teeb kaeviku!"