Bikiinifitnessi ilu, võlu ja valu...

Siin tuleb nüüd pikk jutt. Kes plaanib lõpuni lugeda...mine võta tass kohvi ligi enne :)

Olen juba ammu mõelnud ja ka lubanud kirjutada lähemalt sellest fitnessi elust. Täpsemalt siis bikiinifitnessist ja selle ohvritest. Ega siin ei oskagi kust alustada. Mina avastasin antud ala veel Austraalias elades. Eestisse jõudis see vast aasta hiljem kui ma esimest korda selle ala kohta väljamaa ajakirjast lugesin. Tekkis paar nn iidolit, keda siis jälgima hakkasin ja mõtlesin et põnev ala ju. Eestisse tagasi tulin siis oli siin juba korra või kaks sellel alal võistlusi peetud. Tase oli muidugi hoopis midagi muud kui täna. Siis saigi lavale ka rühmatrennidest otse – natuke rohkem lihast kui üldpildis tüdrukutel ja parem proportsioon ja otse lavale. Nüüd ikka enam jõusaali nuusutamata lavale asja pole. Tase hakkas hüppeliselt tõusma iga aastaga. Kui mina lavale läksin, siis oli võistlejaid juba kõvasti rohkem ja tase tugevam. Nüüd ei jõua enam lavale pürgijaid kokku lugeda. Ja tase on võtnud ikka hoopis teised mõõtmed. Meeletu promo ja reklaam asjal taga. Insta ja feiss ei jõua enam vastu võtta kogu seda toidu, trenni ja lifestyle maailma. Jap, ise olen ju üks nendest…või noh. Ma ei kirjuta tegelikult sellest, et igaüks üritab lavale pürgida või, et mul on toidupiltidest siiber. Täiesti igaühe oma asi, mida üles riputab ja mind ei kõiguta kuidagi kellegi pildid. Kirjutada tahtsin hoopis sellest, et mis need alad inimesega teha võivad. Kindlasti saan kaigast neilt, kes võistlevad ja  kelle jaoks see ongi elustiil ja kellel asi käib võrdlemisi kergelt. Aga on lugematu arv neid, kellel ei käi see asi nii lihtsalt ja pigem on viinud tüdrukuid/naisi (ka mehi) endaga tülliminemiseni. Pidev võitlus kaaluga, peegelpildiga, süsivesikutega, tujudega, terve maailmaga. Kas asi on nii hull ja miks? Järjest rohkem näen, et on jah. Asjast maalitakse päris kaunis pilt ju – et ilusad kehad, tervislik eluviis, puhas toit ja kõik on kaunis. Väliselt ongi. Aga kui korras on asjad nende inimeste peades ja läbisaamine iseendaga? Kui ma vaid omast kogemusest räägiks, siis oleks see meelevaldne ja üldistav. Aga ma saan üha rohkem tagasisidet tüdrukutelt, kes on võistelnud ja mis seisus nad nüüd on. Enamuse jaoks ei olegi niivõrd raske lavale saada ja see vorm saavutada. Pigem on raskuspunkt lavalt ja võistlustelt mahatulemises. Kui see läheb käest ära, siis on asi hapu. Jah, on neid näiteid, kelle elus justkui midagi ei muutugi igapäevaelus – vahet siis pole kas võistlusperiood või võistlusväline aeg. Aga neid tegelasi on äärmiselt vähe ja seal võib ka see pilt pigem ilustatud olla. Erandeid on ju alati. Mängu tuleb suuresti tahtejõud ja iseloom. Kui suudadki ennast kokku võtta ja korra lavavormi saada – see võib minna puhta adreka pealt, et uus ja põnev asi ja teen ära nui neljaks. Eesmärk ju olemas ja siht silme ees ja nii ta läheb. Kellel kergelt, kellel üli raskelt. Aga kui on käes hetk kus enam pingutama ei pea ja võistlused on möödas…mis saab siis? Siht on hetkeks kadunud ja on tunne, et nüüd on kõik lubatud ja kui tahtejõu värk ka alt veab, siis… Oo seda ohjeldamatut isu ja vabakslaskmise tunnet. Paljudel on koheselt trenni motivatsioon täiesti kadunud jupiks ajaks. Kogunevad lisakilod viivad sügavate läbirääkimisteni iseendaga. Kord kardad süsivesikuid siis jälle rasvu ja siis lööd käega ja topid sisse kogu maailma rasva ja süsivesikud korraga. Siis käid peeglist mööda silmad kinni. Või just ei saa peeglist kordagi mööda mindud ilma särki üles tõmbamata ja kõhul olevat rasvakihi olukorda tsekkimata. Kuhu see terav sixpack kadus? Miks ma ei ole enam selline nagu laval? Kõik ütlevad küll, et ole normaalne, sa näed ju hea välja…aga seda kuulevad totaalselt kurdid kõrvad. Ise ju tead milline sa olnud oled ja milleks võimeline ja nüüd äkki on see kõik kadunud. Siis hakkad endale uusi sihte looma. On selleks siis uued võistlused või teatud kaalunumber. Mõnel õnnestub kokku võtta ja uuesti trenni minna ja järgmisteks võistlusteks vormi looma hakata. Aga juhtub ka palju seda, et esimesed võistlused jäävad viimaseks ja seda motivatsiooni enam niipea tagasi ei saa. Ei taha näha ei jõusaali ega kuulda midagi kaloritest. Samas toitu enam endise pilguga ei vaata kunagi. Hakkab pihta „nüüd kuu aega olen dieedil ja saan endise kaalu tagasi“, mis lõppeb hiljemalt kahe nädala (kui mitte kahe päeva) pärast ja avastad ennast kommikuhja keskel. Või siis veel hullem, et iga suhkrutera ja üleüldse süsivesik tundub vanast saatanast ka kurjem ja patusem. Iga lisandunud 200g on End of Days. Ükskõik kui pilbas oled ja kui palju veresooni naha all punnitamas on, ikka näed ennast lodeva rasvarullina. Olen näinud mõlemat versiooni ja tüdrukutega ka pikalt rääkinud. Selge on see, et endised ei ole nende peades asjad enam küll. Mõistusega on selles suhtes kõik korras, et saavad aru, et asi ei ole hästi ja aju ütleb küll mis õige oleks. Aga emosiooniahv ja keha räägivad teist keelt. Kellel on tekkinud tervisega tõsisemaid probleeme. Keha madala rasvaprotsendi (ja üldise stressi) pärast jäävad ära päevad või on hormonaalne seis kehas totaalselt peapeale pööratud jne.

Eks see kõik saab alguse sellest milline on ettevalmistus lavale minekuks. Et kes kui ekstreemselt seda teeb. Mida suurematesse äärmustesse minnakse, seda raskem on sealt maha tulla. Jah, lihtne on ju öelda, et asja tuleb mõstusega võtta ja targalt teha. Alustada üli aeglaselt – nii lihaste vormimist kui dieeti jne. Aga organismid on erinevad ja reageerivad vägagi vastuoluliselt. Mõni jõuabki lavale ilma suuremate ohverdusteta, aga teise jaoks on asi ikka väga suurt pingutust nõudev. Kui ühel on head eeldused ja ongi olemas vajalik proportsioon looduse poolt kaasa antud. Lihas tuleb kergelt ja rasvaprotsent ongi väiksem jne. Neile see ala sobib jah. Aga kui palju selliseid õnnistatuid ikka on? Enamus peavad roppu tööd tegema ja vaeva nägema. Kas siis trenni rühkima elu eest või siis toidulauaga äärmusteni minema. Siinkohal tehakse suuri vigu just selles osas, et võetakse keegi eeskujuks ja hakatakse järgima tema treeningplaani ja kaloraazi jne. ME EI OLE ühesugused. Kui sulle öeldakse ette, et lülita toidust see ja see välja ja võta see juurde, siis tegelikkuses ei pruugi see üldse sobida. Kõik on siiski katsetamine. Lihtne on usaldada kedagi, kes ehk on antud alaga kokku puutunud või väidab, et teab asjast kõike. Teooria võib paljudel tugev olla. Paraku praktikas see alati ei tööta. Ja katsetades peab valmis olema kõigeks. Ekstreemsusteni ei tohiks aga mingil juhul laskuda. Kui sulle öeldakse, et hakka hommikuti kofeiini ja aspiriini koos tarbima, siis tuleks mujalt ka teisi soovitusi küsida või kahtluste korral asja lähemalt uurida. Selgelt on ju raske algajana endale leida pädevat juhendajat. Igaüks, kes endale tugevat promo teeb, tundub asjatundja…ja äkki ongi, aga sinu keha ta ei tunne. Kui sulle tuuakse mõni näide, et näe tema on aasta läbi sellises vormis ja tema sööb seda ja teist ja ikka on selline…siis tasub küsida, et kas näite tooja oskab veel 2-3 analoogset näidet tuua? Kui üle 1-2 isiku pole näiteks tuua, siis tõenäoliselt on tegu eranditega ja kohe kindlasti kõigi puhul samad reeglid ei kehti. Minul on ka paar tuttavat, kes võivad süüa ükskõik mida ja kui palju ja kaalu juurde ei saa. Aga nendel on ka kõvasti keerulisem märkimisväärset lihasmassi kasvatada ning neid näiteid on tõesti vähe. Või kui sulle öeldakse, et näe minu puhul toimib see ja teine lähenemine, siis sinu puhul ei pruugi see asi teps mitte sama efekti anda. Nõu võid ju alati küsida ja teatud asju ka järele proovida, aga ei tasu sellesse kui vääramatusse tõesse kinni jääda. Kui lavavormi saavutamiseks on tarvis lahti saada veel kolmest kilost (st et keha on juba suhteliselt kuiv ehk rasvavaba) ja sulle öeldakse, et nädalas peab kaalu alla minema 700g vähemalt, siis seda ei tohiks kindlasti kuulata. Selline kaalukaotus saab olla äärmisel juhul tunduvalt ülekaalulisel inimesel. Ühesõnaga tuleks juhendajate tausta ka eelnevalt põhjalikumalt uurida.

Kogu jutu mõte ei ole kindlasti kedagi selle ala juurest eemale peletada. Küll aga soovitan eelnevalt asjasse süveneda ja erinevaid kogemusi küsida. Iseasi kui palju telgitaguseid avalikustatakse. Eks omadest vigadest õpitakse. Miks mina antud alaga enam ei tegele? Esiteks puuduvad mul tegelikult head eeldused. See tähendab, et ma peaks kordades rohkem vaeva nägema kui mõni heade eeldustega tüdruk ja ka siis ei pruugi ma midagi saavutada. Sest minul näiteks on selle ala jaoks liiga lühikesed jalad ja kitsas puus (vaagen). Need on asjad, mida muuta ei saa. Saab jah rohkem tuharat treenida ja ka õlgu laiemaks tuunida, aga need on minu keha miinused ja üpris raske muuta. Koibi pikemaks ei venita ka parema tahtmise juures. Ning raskemaks teeb ka asjaolu, et looduse poolt on kaasa antud suhteliselt kiiresti kogutav rasvakiht ümber vöö. Siin on muidugi iseloomu ja tahtejõu küsimus kuidas seda kontrolliall hoida. Aga need jutud, et ohh sina teed ju nii palju trenni ja sina oledki ju sale ja sina toitudki ju tervislikult. Ärgem tehkem pildi järgi järeldusi. See, et ma vormis olen, on suur töö. Minu keha on trennidega harjunud ja ei ole ikka nii, et topin sisse mida tahan. Väga kiiresti karistab kõik patud ära. Ja tugev iseloom ja tahtejõud veavad ka kohati alt ja ei saaks öelda, et ma hädas ei ole. Isusid on palju – eluaegne magusasõber olnud. Toidulaud tuleb puhas hoida ja seda teeb minu iseloom. Aga isudele allumisi tuleb ka palju ette ja tegelikult käib päris suur võitlus. Siinkohal tean, et ma pole üksi selles maailmas. Olen rääkinud päris mitmete tüdrukutega, kes laval on käinud ja asi ei ole üldse roosiline. Pigem vägagi valus. Kellel on tarvis psühholoogilt abi paluda, kes üritavad ise ponnistada ja nutavad silmi peast. Kes lööb lihtsalt käega ja laseb minna. Endaga ära leppida ja järjele saada on ikka väga raske. Ja kõik nad arvavad, et ainult neil on selline seis, et teistel läheb kõik ju ludinal ja elu ongi lill. Ei ole! Kes on lähedal ülekaalule, kes on juba vägagi alakaaluline, kes ei suuda oma peegelpilti taluda, kes peab päevas 3x kaalul käima jne jne. Jah, siin on kerge öelda, et juu tehti asja valesti. Ju tehtigi, aga kuidas sellest välja tulla?

On kindlasti neid, kes suhteliselt kõrge kaloraaziga saavad lavavormi ja ongi hästi. Aga on palju neid, kes on viinud oma päevase toidunormi 600-900 kcal peale. Ja sellest miinusest hiljem väljatulek on ikka tuumateadus. Vähesed suudavad peale võistlust ennast pidurdada ja kaalu sama aeglaset tagasi võtta kui see maha tuli. Ehk siis kaloraazi hästi vähehaaval tõstes. Minul läks selle võrra kergemini, et mind ootasid ees järgmised võistlused (Fitness5), kus kehakaal oli oluline ja ma lihtsalt ei saanud ennast raskeks süüa. Aga eks see kõik oli suuuurt pingutust nõudev. Sest kaal pidi olema madal, samas oli jõudu vaja.

Õnneks või kahjuks olen mina leidnud enda uueks hobiks jooksmise, milles mul vahelduva eduga läheb päris hästi. Mille juures aga on ka kaal suhteliselt oluline. Mida kergem oled, sest kergem ju joosta. Aga kui oled liiga kerge (ehk defitsiidis toidu mõttes), siis ei ole jälle powerit ja kiirust. Siiski on ala tulemused mõõdetavad numbrites. Ja see sobib mulle rohkem kui välimuse hindamine. Ega ma üldiselt ei ole just eriline blingi-fänn ja välimust hinnatavad alad ei ole just minu teema. Pigem tõmban korduste peale lõuga või jooksen aja peale poolmaratoni. Aga see on juba igaühe oma valik ja kindlasti tuleks teha ala mis on hingelähedane ja mis on nauditav. Siiski ei kehti see reegel, et ohh jooksed nii palju, et võid ju süüa ükskõik mida. Kindlasti mitte. Toit peab olema puhas igal juhul. Ja ärge muretsege, elu ma ka elamata ei jäta. Ei ole ainult käskude ja keeldude ja reeglite maailm. Aga suvalt võttes ei tule ka erilisi saavutusi.

Kindlasti tundsid nii mõnedki fitnessi laval käinud ennast siin ära või said paralleele tuua. Ja kindlasti on ka neid, kelle jaoks oli jutt puhas möga. Sest et kui asjad on halvasti, siis järelikult on valesti tegutsetud. Aga õigesti tegutsema õpitakse ja ei ole keelatud õiged nõuanded ja soovitused. Mina isiklikult näiteks fitnessi juhendamisi endale võtta ei taha. Esiteks, et tegelen ise teiste aladega hetkel. Teiseks, et teiste keha tunda ma ju ei saa. Ma küll abistan poseerimisel kui aega üle on ja võin ka üldiselt jõusaali osas abikäeks olla. Aga oma fitnessi punti just kokku ei pane J Küll aga võin ära kuulata mured, mis kellelgi tekkinud on seoses võistlustega – motiveerin ja nõustan nii palju kui oskan ja kui ei oska, siis üritan suunata oskajateni. Kahjuks näen järjest rohkem seda külge kus asjad on läinud nii nagu nad minema ei peaks. Ülekaal, alakaal, modivatsiooni kadumine, söömahood, nutuhood, nälgimisplaanid, hirm süsivesikute ja ka rasvade suhtes, oma peegelpildi vihkamine jne jne. Tunne, et terve maailm on sinu vastu ja keegi ei saa aru. Iga tadrikul oleva kalori lugemine, iga trennis kulutatud kalori lugemine jne. Kindlasti on analoogseid muresid ka mittevõistlevatel inimestel, kes üldiselt oma välimuse ja vormiga sinapeal ei ole. Aga antud teema tõin välja just võistlejate seisukohalt, sest telgitaguseid paljastatkse suhteliselt vähe. Kuidas toimub võistluseelne vee väljutamine (kes mis ainetega - minult ärge küsima tulge, sest mina isiklikult ei tea neist midagi, aga kuulnud olen nii mõndagi). Kes kui madala päevase kaloraaziga elama peab. Kellel on laval kokkukukkumise lähedast seisundit. Kes on dieedi ajal üli närviline või üli uimane. Kes käib trennis vastumeelselt, aga kohusetundest. Kuidas võistluseelne periood võtab elus kogu tähelepanu ja mitte miski muu ei huvita kui trenn ja kella pealt söömine jne. Ma ei väida kindlasti, et see kõigil võistlejatel nii on, aga on palju neid, kes seda ei tunnista või kui ka tunnistavad, siis lihtsalt pressivad edasi. 

 2a tagasi laval

 täna - 5kg raskemana

tänane lõuna (millest lavavõistlustele valmistudes nägin vaid und)

Kindlasti ei kahetse ma bikiinifitnessis võistlemist ja võtan seda kui eriti väärtuslikku kogemust. Hetkel on sihid aga teised.

Igaljuhul jäägem tervislikuks ja ärgem pangem üle :) Murede korral üritan olemas olla ja kommentaarid on teretulnud - nii poolt kui vastuväited :)